See leht on kõigi nende päralt, kellel on Vormsist mõni lugu pajatada. Olgu see siis väike elamuskilluke, pikk värvikas jutustus või hoopis luuletus – ammune või uus – vahet pole, kõik on ühtviisi teretulnud. Ja otse loomulikult võib juttu ilmestada fotode ja joonistustega.

Jutud palume saata võistluse meiliaadressile avasilmi(ätt)vormsi.ee.
Ärge unustage loole pealkirja panna ning oma nime kirjutada.

– – –

Vormsi hetki

Tekst ja pilt: Kuno Kaur

  Taevas on täna Vormsi kohal peale vihmahoogusid nii helesinine ja selge. Kaks merikotkast lendasid kõrgelt üle maja. Alati panen käest haamri või labida või vikati ja võtan esikust hobuserauast tehtud nagist binokli. See hetk on tähtis. Vaatan nende uhket lendu, tunnen justkui endaski vabanemist ja ürgjõudu.
   Õhk on varasügisesest karge ja suvemäratsejad on lahkunud. Eile käisin inimtühjal rannal pardijahil, lasin mõned ja puhastasin nad rannakividel, meri viis suled ja vere. Hea on toimetada üksi. Mere taga on litsid, vargad, narkomaanid ja kinnisvaraarendajad. Siin on helesinine taevas kahe merikotkaga, parve sookurgede ja õhtuse pardilennuga.

     . . . . .

Linnud kogunevad. Traatidele sadu kuldnokki, maandudes pisut kraaklemist ja siis on kõik nokaga mere poole, mõni võtab üles lauluviisi. Mere kohal lendavad madalalt mustas sulerüüs kormoranid, justkui leinajate rivi. Hämaras tuli üks mees paadiga merelt, mootorihäält kuulsin enne kui nägin paati. Mulle meeldib paadimootori rahulik rütm merel.
   Koer ootab meest kaldal.

     . . . . .

Istume lihtsas eeskojas tormisel pimedal õhtul, tuul puistab kaselt lehti ja merelt vahtu. Trepil, tahmunud kastrulis on keedukartulid, kõrval kass ja musta lindiga kalmuküünal.
   Köögipõrandale tõstame keldriluugist õunamahlapudeleid.
   Ühes on vein.

     . . . . .

Kaks tulukest on rannakülas. Üks majas millest tulen ja teine seal kuhu lähen. Ümberringi on pimedus. Kadakate taga hingab meri raskelt. Merelinnud vaikivad. Seljataha vaadates näen trepil seismas vana meest. Köögiaknast paistab laual tühi viinapudel. Tulukese suunas, sinna kuhu teel, ootab väike poiss katusekambris, et loeksin talle raamatut huntidest.
   Ja kui olen lõpetanud lugemise, räägin talle hundist ja hirvekarjast.
   See oli mägisel maal ,ühel ammusel kevadel, jah kevadel, külaservas õitses suur kirsipuu, läksin varahommikul mägiaasale pildistama hirvi. Nägin hunti. Mäletan , meie pilgud kohtusid.
   Seisatan korra, üks luik hüüdis teist.
   Kas teine vastab?

     . . . . .

Oravad.
Lapsena tundsin rõõmu kui jänesed närisid talviti minu langetatud haavapuude koort. See oli kolmkümmend aastat tagasi. Midagi sellest on minus alles tänaseni.
   Rõõmustan kui majatrepilt leian poolikuid pähklikoori, karp räästa all on tühi. Mustad silmapaarid piiluvad katusekivide alt. Usaldus lõpeb nii meetri pealt.
   Ühel suvehommikul oli meil vist sarnaseid asju ajada. Tema tuli ja mina tulin. Mina istusin päikesesoojuses trepil. Tema rippus päikeselaigul krobelisel krohvseinal.
   Kiiret polnud kummalgi.

     . . . . .

Kevad.
Üks lind laulab varahommikul nii kaunisti kadaka ladvas. Ärkan küll kobina peale katuse all. Tavaliselt on need oravad. Täna kuldnokad, kevad käes ja nad on ringiga tagasi, et teha pesad katusekivide vahele. Ilus on hetk kui pojad lahkuvad pesast ja täis on neid kõik traadid ja kadakaladvad.
   Kevad on ilus põllul, metsas, rabasaarel ja merel.
   Kevadel merel on eriti ilus. Tuhanded linnud maanduvad ja tõusevad lendu, on tiivavilinat ja veepladinat, kõigil on midagi öelda. On arusaamatusi, armuafääre, on kakluseidki, tõsi küll, reeglite järgi. Kõik ühe eesmärgi nimel.
   Ainult merikotkas istub rannakivil, pea viltu.
   Tema ajab oma asju vaikselt.
   Tema on kuningas.


:: lehe algusesse

Borrby

Külli Kivi

Minu lemmikrand minu lemmiksaarel – see on Borrby rannik. Ääretult lummav-laiuv ning ka pisut petlik.
   Mööda sipelgakäikudega ülekülvatud liivaseid käändradu kõndides aimub esmalt kõikjalt kivimürakatega palistatud rannaäärne. Sellele ligi pääseda aga polegi niisama lihtne kui esialgu arvata – läbi torkiva-kriipiva rannarohuriba ja kuivanud adruvallide kahlates avastad esiti rõõmsa õhinaga eest peene heleda liivaga rannariba, kuid vette astudes – oh üllatust! – selgub, et merepõhi on siiski salakavalalt kivine, libe ja torkiv.
   Pärast pealelõunast suplust, mil vesi kõige soojem, astud loiult sulisevate lainevoogude vahelt tagasi kuumale liivale. On rambe ja palav õhtuveerand juuli lõpul, mil peale merekohina ning tuulesahina rohus ei kuuldu midagi.
   Pisut hiljem juba hämarduvas kadastikus sobilikku laagripaika otsides leiad eest aina uusi üllatusi: eriilmelised samblatutid helehallist sametroheliseni, suured ringiaskeldavad sipelgad, sumisevad hiidparmud ning muidugi hurmavalt hõnguvad lillakad nõmmeliivatee puhmad, mis mesilasi ja teisi meemaiaid enda juurde meelitamast ei väsi.
   Kuhu siis panna telk, imestad endamisi ja otsustad ühtäkki päris ootamatult lageda taeva all sooja ja lühikese suveöö mööda saata.

Nüüd sõuabki lähemale ka öö tume vari. Tund-tunnilt jääb rannal valgust aina vähemaks, aga südasuve aegugi ei lähe ööd veel päris pilkaselt pimedaks.
   Istud mereäärsele kivirünkale ja taipad äkki, kui siidvaikseks on vesi vahepeal jäänud. Ei ainsat värelustki kusagil. Ja idaperves hõõguv taevas! Sellelt ei saa enam pilku lahti! Säbrulised, vatjad pilved, millest kumab läbi loojuv päike, tekitades ebamaise värvide virvarri, kus roosa seguneb lilla, punane kollasega ning rohekad toonid põimuvad kirjeldamatul moel sinistega. Kõik see peegeldub siledalt meekarva merepinnalt imeselgelt tagasi. See oleks nagu kahe maailma – siin- ja teispoolsuse – kokkupuutepunkt. Või tõeluseks saanud impressionistlik maal, kuhu sina otse kohatul kombel kogemata ära oled eksinud…
   Ainult sirtsud siristavad niiskuvas rohus valjult ning ennastunustavalt. Ja taamalt heinamaadelt tulvab ühes üksikute hõbejate udutupsudega sõõrmeisse meeletult meeliköitvat niidetud rohu hõngu.
   Tahes-tahtmata tekib selles määratus rahus istudes ja omi mõtteid mõlgutades tunne, et just see vaikne ööalgus, see uniste linnuhäältega mererand ja uinuv saar sinu ümber… See ongi õnn. Ja kui vähe selleks tegelikult vaja on!


:: lehe algusesse

Vana kaptenimaja

Tekst ja pildid: Külli Kivi

Septembri algus. Esimesed kuldseks koltunud lehed vanarohelise taustal. Kergelt uduhatune hommikuveerand. Meeletu, pisut ängistavaltki tugev raudnõgeste hõng kõikjal.
   Olen külas ühel vanal majal.

  Päikeses halliks pleekinud seinalauad, tühjad akna­ruudud, umbekasvanud uksekohad. Kes siin küll kunagi elas, miks ja kuhu siit läks? Ning milliste tunnetega ta oma kalli kodu ajahamba hoolde usaldas?
   Peaaegu ei söandagi sisse astuda, imelikult valulev tunne rõhub südant. Nagu läheksin avastama midagi püha ja keelatut. Siiski…
   Juba lävel hoovab vastu rõsket jahedust ning tolmusegust hämarust. Paar sammu tehtud, jään nõutult seisma – igas suunas hargnevad ukseavad, eespool aimub trepi piirjooni. Pisut kõheldes kiikan siis hetkeks sisse igast avast ning ohkan – kõik on nii lagunenud või lõhutud, et pea võimatu on lasta kujutlustel tulla. Raske on aimata, kuidas siin kõik kunagi oli, jäänud on vaid kauge meenutus siledatest põrandalaudadest, akende ees lehvivatest pitskardinatest ning nurkades lösutavad vaid armetud kivihunnikud kunagistest ahjudest…
   Trepp teisele korrusele kannab veel, aga poolpehastunud ja pudedate laetalade otsas turnimine on omaette paras kunsttükk. Peale paari katset otsustan eluga riskimast loobuda, seda enam, et näib, nagu tahaks see iidne hoone midagi ka vaid enda teada jätta. Ettevaatlikult suundun tagasi alla ning sealt päiksevarjudes virvendavasse õue.
   Metsistuvas aias avastan aina enam ümberkaudse võsaga ühtekasvava viljapuuaia, millest siiski eristuvad veel jändrikud õuna – ja tüüakalt okslikud pirnipuud. Kõik muu väljas aga on juba ammu naatide, nõgeste ning putkede võiduka pealetungi ohvriks langenud.
   Siit-sealt turritavad kõrgest rohust kõrvalhoonete sissekukkunud katuste palgiotsad otsekui abipaluvad muhklikud käed ning taamal kaardub punastest tellistest keldrivõlv, mille uksel veel luukki, ehkki kiivavajunud, ees. Sealt sisse kiigata ei söanda sellegipoolest.
     Rohi muutub aina kõrgemaks kuni takistab tihedate põldmarjaväätidega kogu liikumise sootuks. Pöördun ringi ning heidan viimase pilgu ümbritsevale. Maja nagiseb ja ägiseb vahelduvates tuulehoogudes, kusagil selle sisemuses undab ja krigiseb miski õõvastavalt. Sammaldunud tarajupiga ümbritsetud aias aga valvab kogu metsikuse üle A-kujuline elektripost, sirutudes kõrgelt üle ümbritseva võsa ning lokkavate söötis põldude. Ta nagu ootaks veel. Ta nagu loodaks veel…


:: lehe algusesse

Vormsi saare jalgsimatk 1991
(üksinda jalgsi mööda rannikut ümber Vormsi saare)

Tekst ja pildid: Erki Freiberg

Kuna 1991. aastal olid normaalsed Eesti kaardid veel salastatud, siis õnnestus mul läbi tutvuste saada üks käsitsi joonistatud kaart salastatud Vormsi kaardist. See kaart, mille järgi ma matka sooritasin, nägi välja selline.

25. juuli 1991

Tsitaat matkapäevikust: Siiani pole küll kõik nii läinud, nagu algselt oli kavandatud... Heinateo tõttu lükkus matka algus kaks päeva edasi, ja peale selle seisan ma nüüd Risti rongijaamas,   kus rong tühjendati sõitjatest, sest see riist edasi enam ei sõitvat – käivat raudtee remont jms. Raha on ka otsas, nii et bussiga Haapsallu sõidust ei tule ka midagi välja. Ja ometigi plaanisin ma juba täna seal olla… Otsustasin hääletades edasi minna, sest õhtune rong läheb Haapsallu alles kella 19 – 20 paiku. Praegu näitab kell 13.
   Hakkasin Ristilt jala mööda maanteed astuma. Alguses tulin linnariietega, siis panin lühikesed riided selga. Otse Haapasalu maantee äärde jääv Võntküla kurepesa oli tühi ja selles kasvas rohi. Mul on kaasas viis filmi. Tegin sellest kurepesast paar pilti. Mõtlesin, et fotode pealkirjadeks võiks panna: Kas ka sinu tulevik, Eestimaa?

Mööda asfalti liikudes jõudsin üsna kiiresti edasi: 3,5 tunniga läbisin jala 21 km. Varsti jõudsingi Leedikülla, kus elas minu vanatädi Erna, keda ma olen lapsepõlvest saati kutsunud "Siilitädiks", sest vanasti liikus tema maja hoovis õhtuti palju siile.
Õhtul tundsin, et jalatallad olid veidi valusad; oleks olnud hea neid millegagi määrida…
   Tsitaat matkapäevikust: …Istun praegu (kell on seitse õhtul) Siilitädi köögis. Kehas on mõnus väsimus, kõht on täis… ja üldse – hea on olla… Pliidil kohisev vanamoodne teekann ja vanatädi vaikne jutt muudavad silmalaud raskeks.   Silmitsen rahuldustundega lubjatud kiviseinu ning neis asetsevaid rohelisi kapiuksi. Nööril ripuvad vanad aukudega villased sokid. Suures kiviköögis valitseb kosutav hämarus ja jahedus. Kärbestest piriseva köögiakna tagant tungib sellesse ruumi aga täies elujõus suvi… Sellest vanast majast koos tema perenaisega on välja kujunenud omamoodi turvaline maailm, milles sa tunned, kuidas sind vallutab hinge rahustav harmoonia…
   Peaks magama minema, hommikul on vaja kella kuue paiku tõusta, et rongi peale jõuda. Raha on täitsa otsas; küsisin Siilitädi käest 5 rubla laenuks…

26. juuli 1991

Tsitaat matkapäevikust: Istun praegu Haapsalus REJ-nimelises bussipeatuses, krõbistan komme ja tapan väikesi sääski. Kell on 11. Käisin just kooli selle kevade-suve kestnud Haapsalu praktika töökohast läbi, kust mul oli tehtud töö eest saada palgaraha. Me Taim'iga (praktika-töökaaslane) saime aga mõnusa tünga küll: lubatud 500 rubla asemel maksti meile ainult 140 rbl. Aga seda ma arvasingi, et ega sellise maja värvimise eest rohkem maksta. Hea vähemalt, et olin "mõistnud" tööst ülejäänud värvipurgid rahaks teha – nii et mina olin nendega enam-vähem tasa…
   Igaljuhul istun ma praegu REJ bussipeatuses ja ootan bussi, et alguses Haapsalu bussijaama ja sealt edasi Rohukülla sõita. Kohtasin tänaval praktika-töökaaslast Mihklit. Vaene mees… Ei saa ega saa kuidagi enda elu rööpasse… See mees, kellega koos ma praktika ajal Võntkülast hommikuti rongiga Haapsallu sõitsin ja kelle tööks oli ta enda sõnade järgi "röövlitelt naha nülgimine", on täitsa huvitava jutuga mees. Selline mõtleja-filosoofi tüüp. Ka teda kohtasin ma täna täitsa juhuslikult tänaval. Võntküla mooride jutu järele elavat see mees koos naise ja lapsega eraklikult kusagile Hallimäe taha jäävas metsatalus.

Istudes rongijaama puhvetis, kus ma armastasin väga käia heade praemunavõileibade ja pirnilimonaadi pärast, langes mu pilk laual lebavale "Äripäevale". Leht teatas, kuidas üks mees ostis 9000 FIM-i (Soome mark) eest 1000 m Paralepa randa. Pole paha kaup. 9000 FIM-i on kahe vana "Lada" raha. Praegu müüakse kõike võileivahinna eest.
   Rongijaama juures asuvas bussijaamas kohtasin nelja seljakottidega tüdrukut. Olid sellised kunstniku-tüübid. Olin samasugune seljakotimees ja sain nendega kiiresti jutule. Jutust selgus, et nad läksid Hiiumaale maalima. Ilmselt poleks neil midagi selle vastu olnud, kui ma oleksin nendega kaasa läinud. Üks nendest hakkas mulle silma – oli selline eriliselt särtsakas tüdruk… Aga jah, oma õnnetuseks olin ma Vormsi endale pähe võtnud, ja nii läksid me teed ka selles bussijaamas lahku (Tagantjärele mõeldes… See on inimese saatus, mis talle mõtteid pähe paneb…).

     

Tsitaat matkapäevikust: Kell on 14. Olen Vormsil Svibys. See on ülimalt meeldiv. Minu kangesti kardetud saarele sissesõiduviisa kontrolli ei olnud. Praam sõitis Vormsile kolmveerand tunniga.
   Ilm püsis ilusana: päike vahelduva pilvisusega. Kuid puhub küllaltki jahe põhjatuul. Minu ees üle lahe paistab pikk Rumpo nina. Loodan täna õhtuks jõuda kuhugi Suuremõisa kanti.
   Kell on 21. Olen Suuremõisas Hasholmis. Pärast Svibyst lahkumist kõndisin mööda rannaäärset rada, kuni jõudsin teeni, mis viib Rumpo ninani. Jõudsin välja Rumpo nina infotahvli-skeemi juurde. Aga seal tegin ma vea. Mina – 18-aastane geoloogi poeg – ajasin segamini lõuna ja põhja ilmakaared ning hakkasin Rumpo ninast seejärel hoopis eemalduma. Ühesõnaga, ma eksisin kõvasti ära… Lõpuks jõudsin ristteeni, kust Hulloni jäi minna 1 km.
  Viga tuli sellest, et ma pidasin Rumpo neeme tipuks Vormsi lõunarannikut, mis oma asendi tõttu paistis minu silmis väljatungiva maaninana. Ristteelt keerasin omaarust "alla" lõunasse, pidades sinna suunda minevat teed Rumpo ninasse viivaks teeks. Selle teekonna jooksul ületasin ma ühe rohke pruuniveelise kraavi ning imestasin veel ise sealjuures, et küll Vormsi sisemaalt voolab merre palju vett. Alles hiljem sai teada, et olin ületanud Prestiviigi jõe.

Suuremõisa sildi juures küsisin kahelt neiult enda asukoha järele ning nendelt sain teada, et asusin tõepoolest Suuremõisas ning siis sain aimu ka enda eelkirjeldatud eksimusest… Olin küll varem ööbimiseks planeeritud kohas, kuid Rumpo nina tipp ja Prestiviigi järv, mida olin ka vaadata tahtnud, jäid nägemata. Neiud olid mulle lahkesti nõus ööbimiseks sobilikku kohta viiva tee otsa kätte näitama. Üks neiudest oli selline hästi ilus blondipäine Vormsi tüdruk, kes sellel õhtul minu südames tugeva "põlengu" põhjustas. Kuid peale paari kilomeetrist kooskäimist läksid me teed lahku, kui mina peateelt alla mere äärde keerasin, nemad aga oma teed edasi minnes jätkasid.
   Jõudsin mere äärde. Rannaks oli siin vesine madalarohuline rannaniit, milles läiklesid üksikud veeloigud. Siin-seal leidus kõrgemaid kohti, millel kasvasid kadakad. Mereveega täidetud süvendite servades kasvas üks kummaline roosakas-lillade õitega lill. Ühele kadakalisele kõrgemale kohale panin ma oma telgi püsti.
     Natukese aja pärast aga selgus, et ma olin telgi paigaldanud väikeste punaste maa sees elavate sipelgate pesale, ja seetõttu tuli mul telk maha võtta ja mõned meetrid eemale uuesti püsti panna. Kõik korda seadnud käisin ennast meres loputamas ja pesemas. Merepõhi oli siin kaetud vetikatega, kuid vesi oli küllaltki puhas. Tehnikumi sanitaartehnika õppejõul meie väga lugupeetud härra Käärid'el oli õigus, kui ta väitis, et merevees seep ei vahuta… Tõepoolest ei vahutanud. Kuid puhtamaks sain ma peale väikest vees "mässamist" küll nii kehaliselt kui ka hingeliselt.

Peale suplust võtsin katelokiga pudru jaoks merevett. Siseveekogude veed olid meil juba proovitud, eks nüüd jõudis järg merevee kätte…
   Tsitaat matkapäevikust: …Vahepeal oli mul üks masendushoog, kuid tasapisi olen sellest üle saamas. Kõik on ju tegelikult hästi. Lõkkepuudeks varutud kadakad võtsid hästi tuld ning nüüd podiseb potis tatrapuder lihaga. Õhtu on vaikne ja selge, veripunane päike loojub tumedasse pilveviirgu… Kusagil eemal häälitsevad mingid veelinnud… Kostub mere tasast hingamist, vee kaldale loksumist ning tule praksumist… Päike loojus 22.07. Hea on vaadata sääskede kasutuid püüdlusi hammustada läbi presentpükste. Selja taha on peaaegu märkamatult kerkinud täiskuu, mis suure kettana püsib metsa kohal. Õhtus kandub edasi lehmakellade kolksumist. Väga palju on kurgesid ja kiivitajaid. Nende häälitsused lõhestavad pidevalt õhku. Just praegu maandusid minust paarkümmend meetrit eemal rannal kaks sookurge…

27. juuli 1991

…Ärkasin veerand üheksa. Läbi lõunapoolse telgiseina kumab päike. Tundub olema tuuleta ilm, aga võib olla ma ka eksin… Vaikust segavad vaid lindude harvad häälitsused kusagil eemal ning kärbeste pirin. Telgis on üsna niiske ja ma olen vist kusagilt väikese nohu saanud – tundsin seda juba eile…
   Ma igatsen praegu kõvasti Kati järele. Oleks ta praegu siin…
   Kuulen juba teist korda vuhinat, mis on märk minu telgi kohalt suure hulga hanede ülelennust. Tundub, nagu oleksid nende häälitsused justkui mõnest teisest maailmast…
   Kell on pool kümme. Käisin ujumas. Ilm nagu mõtleks, mida teha… Vahepeal oli tuulevine, nüüd on kõik jälle vaikne. Taevasse koguneb rünkpilvi. Tundub, nagu tekiksid need mere kohal… või siis üle mere minu vastas. Siit umbes 2-3 km mere poole on kas laiul või maaninal mingi baas – näha on üksikuid hooneid ja antenne. Just natuke aega tagasi lendas üle minu pea lõunasse reisilennuk. Asun vist ühe õhutee kohal… Prepareerisin niidul veelompide kallastel kasvava lille, millest ma ennist kirjutasin, nii et panin kolm õit ajalehepaberi sisse, selle nutsaku aga omakorda libistasin fotoaparaadi ja selle koti vahele. Hakkan sööma…
     Saxby juures. Kell pool üks sain alles laagripaigast minema. Vantsisin edasi mööda kaldaäärt, mis oli täis haisvat adru. Kallas oli pehme, sellel kasvasid mitmesugused taimed. Kõikjal häälitsesid ja tegutsesid mitmesugused veelinnud.
   Kõndinud laagrist 1,5 km, keerasin kaldast ülesse. Ühe talu juures istusid noor peremees ja perenaine maja ette pandud laua taga ja pidasid väikestviisi peokest šampuse ja praetud haugiga. Nendelt küsisin vett. Kuna nähti, et ma olen eestlane ja üksi matkan, siis pakuti mullegi seda head kõhutäidet. Kuna ka peremees oli ehitusemees, siis saime kiiresti jutule. Sain teada, et ma olen Förbi-nimelises külas, seega oli ööbinud kusagil Hasholmi juures. Liigun kuidagi väga kiiresti edasi. See tunne tuleb vist sellest, et isa sai salaja töö juures "vaikselt" maha joonestada salastatud kaardi, mis on üsna suure mastaabiga. Peremees lubas mul öösel enda lakas magada… aga vaevalt ma seda kutset kasutan, sest mul on plaanis edasi liikuda.
   Edasi liikusin mööda metsateed, mis lookles suures kuusemetsas. Viimaks jõudsin välja mingi piirivalvetorni juurde. Rannal keset kiviklibu kasvab mingi imelik taim. Ristisin selle "vormsi kapsaks" (hiljem selgus, et see kannab lihtsalt "merikapsa" nimetust).

  Peale piirivalvetorni on rannaäär kuidagi väga võõras: Otse veepiirist algab kiviriba, mis lookleb nii kaugele metsa kui silm seletab. See kiviriba koosneb igas suuruses paekivitükkidest ja on 2 m paks. 0-jooneks loen paekiviplatood, mis paljandub otse veepiiril. Ilmselt on kogu merepõhi üks suur lubjakivi platoo.
   Vesi läheb aeglaselt madalaks, kuid on imeliselt puhas. Niisugune on rand kuni Saxby majakani ja ka sealt edasi jätkub see samasugusena nii kaugele, kui silmaga ulatub nägema. Saxby majaka juures on kruusavalli kõrgus tõusnud 3 m. Vaade maastikule on fantastiline!

Vall lõppes umbes 1 km Saxbyst põhjas. Edasi tuli rannaluht, kuid rannal oli veepiirist umbes 100 m kaugemal ikkagi kiviklibu. Mööda kõrgerohulist luhta edasi minnes jõudsin piirivalveputkani, mis asus Saxby ninas. Käisin seal ujumas ning tegin pilti.
   Jätkasin teekonda mööda luhta umbes 1,5 km ning pöörasin siis kõrval jooksvale teele. Mööda seda edasi minnes jõudsin jälle ühe piirivalvetornini. Tee jooksis piirivalvetornist mööda ning ma jätkasin enda teekonda seda mööda edasi minnes. Umbes 2-3 km pärast jäin peatuma Kersleti nina mandripoolses otsas. Seal tegin väikese peatuse. Terve selle aja jooksul, mis ma kõndisin mööda seda teed, ääristasid tee ääri vägevad kadakad, mis võistlesid elukohtade pärast kidurate mändidega. Kui ma ujumas käisin, nägin ma vanaaegset kordatehtud kuunarit avamerel sõitmas. Maastik minu ümber oli täis igasuguseid lilli, millede värvid ja lõhnad vürtsitasid suvehõngu.
   Tsitaat matkapäevikust: Kersleti neem (tegelikult on selle paiga nimi Austurgrunne : parandus 2003. aastal) on väga-väga ilus koht (üks Vormsi saare ilusamatest ja huvitavamatest kohtadest) ning ulatub hoopis rohkem merre, kui seda minu kaardilt võib välja lugeda.
   Kersleti nina (tegelikult on selle paiga nimi Austurgrunne: parandus 2003. aastal) pikkus on mõõdetuna maanina algusest lõpuni umbes 500 m (tegelikult 2 km: parandus 2003. a.). Taimestik on siin väga madal. Palju on liivateed, millelt kostub pidevalt mesilaste suminat. Vesi – nagu muide kogu aeg seni minu matka aja läheb ka siin üsna aeglaselt sügavaks. Mingi suur kala lööb pidevalt sulpsu… Koha kauniduse tõttu otsustasin ma täna siin ööbida ning panin telgi ülesse. Mul on tugev nohu ja kuidagi uimane on olla… Tahaks väga magada. Hommikune mereveega tehtud tatrapuder oli tõele au andes soolasuse tõttu täielik solk. Nägin siin lähedalt ühte pistrikku, kui see mingit väikest lindu taga ajas. Väike linnuke otsis kadakast varju ja pistrik rapsis tiibade ja jalgadega kadakavõras, püüdes lindu kätte saada. Pidevalt kostub veelindude hääli… Minu lihakonservid on 1986. aasta väljalase… praegu on 1991.aasta. Tuleb välja, et hanede tiivalöögid tekitavad vilinat. Just praegu lendas üle minu pea madalalt kolm hane. Õhtu on ilus: päikeseline, vaikse läänetuulega.
   Mulle tundub, et mööda rannikut on kergem käia kui mööda sisemaad. Tõsine probleem on veega. Mereluhtadel on väga palju kiivitajaid – see on mulle tõesti uudiseks.

Kuigi mul oli tugev nohu, käisin neeme tipus ujumas. Tegelikult olin ma nii läbi, et lihtsalt lamasin põlvekõrguses vees. Hea, et mul on kaasas Päevik ja Fotoaparaat: üks talletab minu mõtted ja faktid, teine aga nähtud pildid.
   Õhtul kukkusin ma mõtlema ja filosofeerima ja sellest tuli üks tugev masendushoog. Mul on tekkinud kartus, et ma võin siin inimtühjas paigas haigeks jääda (nohu on tõesti haruldaselt tugev) ning kuna ma olen üksi, siis pole abi kusagilt loota… Üksikmatk on kahtlane värk, sest sa saad loota ainult iseendale, ja see võib osutuda saatuslikuks. Üldse on mugavustega korteri soojas toas täis kõhuga diivanil lesides välja mõeldud seisukohad kardinaalselt erinevad seisukohtadest, mida sa tunned tühja kõhuga ja läbiväsinuna inimtühjas paigas maapinnal lamades… Eriti, kui sind kimbutab veel mingi tervisehäda.
   Leidin nipi, kuidas enda söögi-joogi ihasid vähesega "haneks tõmmata": …Joo väikeste sõõmudega, täida klaasi tihti aga vähese vedeliku hulgaga. Söö väikeste suutäitega ja näri kaua. Toit pane väikesesse kaussi.
   Tsitaat matkapäevikust: Kaks filmi viiest on juba täis pildistatud. Õhtu on vaikne ja merepind peegelsile. Mõnus on vaadata, kuidas väikesed kalad veest välja hüppavad, nii et õhtupäike nende hõbedased küljed sätendama paneb. Kalu on nii palju! See on fantastiline!

28. juuli 1991

  Tõusin 08.20.
   Soendasin tassitäie eileõhtust tatraputru. Ilm oli kena: paistis päike ja puhus nõrk lõunatuul. Mingid linnud istusid telefoni traatidel. Pildistasin neid. Sellel ööl oli natuke soem magada, kuid nohu oli mul sellegipoolest tugevnenud. Mõtlesin, et sellel päeval ei tohiks küll ujuma minna… Kõige hullem, et mul oli vesi lõppenud.
Tsitaat matkapäevikust: … Ümisen kogu aeg ühte punkar Villu laulu fraasi:
"…Nad ei tea mu nime,
nad pole näinudki mind.
Minister ei tea minu nime,
ta ei tea minu nime…"
   Lahkusin Kersleti neemelt 10.15. Läksin mööda vähesõidetavat autoteed, kuni hakkasid paistma majad. Keerasin nende poole, et vett ja enda täpse asukoha järele küsida. Ma ei ole enam kindel, et see tipp, kus ma ööbisin, oli ikka Kersleti tipp. Leidsin vett lehmade jootmiskünast, aga asukohta teada ei saanud. Keerasin tagasi tee peale. See viis mind uuesti mere äärde ja lõppes siis…
     Mere randa pidi edasi minnes jõudsin rannaluhale. Ausalt öeldes ma vihkan neid: seal on alati märg ja kasvab kõrge rohi.
   Et luhalt minema saada, läksin mööda sihti, kuni jõudsin teeni, mis viis piirivalve­kordonini. Keegi ütles kunagi, et männimetsad on valgusküllased… See, millest mina läbi läksin, oli ilmselt siis erand.
   Peale neeme, kus asus piirivalvekordon, tuli madal laht, mida piiras luhaheinamaa. Seepärast otsustasin läbi lahe minna… Lahe keskel asus väike saar, millel toitusid paarkümmend hane. Läbi madala vee minnes nägin, et lahe põhi oli tihedalt kaetud umbes pöidla jämeduste maisipulki meenutavate jubinatega – need olid hanejunnid! Ületanud lahe, kõndisin ma mööda rannaäärt edasi, kuni jõudsin järgmise samasuguse lahesopini. Selle lahesopi tipust paistis juba väga hästi Tjuka saar.
     Ka sellest lahest otsustasin ma läbi minna ning tegin nii suure rumaluse, sest lahe keskel tõusis vesi kõrini. Tassisin seljakotti pea kohal – see oli väga piinarikas. Lahe laius oli umbes 300 m.
   Tsitaat matkapäevikust: Kell on kaks. Istun kivil, joon-söön purgikohvi ja mõtlen enda rumala teo üle järele. Ilmad on püsinud haruldaselt kuumad. Ei tea, kas sel põhjusel (vahelduvate suurte temperatuurivahede tõttu) või millestki muust, on mul haruldaselt tugev nohu. Võtsin oma vana trennisärgi, et sinna sisse nuusata… Ainuke õigustus läbi lahe minekule on see, et lahe kaldad olid väga märjad, porised ja täis pikki kõrkjaid, milles varitsesid parmud. Läbi lahe minnes olin enda jala kusagile kivi vastu lüües natuke katki teinud. Kohvipurk sai otsa: see on ca 400 g magusat kontsentreeritud kohvi…
     Natukese ja pärast tabas mind tugev masendushoog: tervis on täitsa jama, tunnen ennast väga imelikult… Läksin edasi. Käisin ära selle neeme tipus, kus paistab kõige lähemalt Suur-Tjuka. Seal oli hea rand, millel peesitas päikese käes selle saare kohta väga palju puhkajaid. Kuna Vormsi saare idakülje rannik on soine, siis otsustasin edasi käia mööda teid. Neemelt viib tee alla sisemaa poole. Kõndisin mööda seda kuni jõudsin Rälbyni.
   Läbisin asula ning sammusin mööda seda teed ida poole, läbides Diby, Norrby ja Söderby. Ilm püsis tapvalt palavana, puhus soe lõunatuul. Peale Söderbyt käisin veel paar kilomeetrit ja keerasi siis Hosby peale.
     Tee ääres laiusid kaks Vormsi saare kohta ääretult suurt viljapõldu. Hosby tippu viivat teed pidi käisin veel paar kilomeetrit ning pöörasin siis paremale ühe väikese neeme peale. Siin tabas mind väga tugev masendushoog, mis süvenes tänu haruldaselt tugevale nohule (põhjustas uimasust), mitmepäevasest käimisest tingitud väsimusele, palavusele ja mitmepäevasele üksiolekule.
   Hakkasin telki ülesse panema, ja siis tuli äkki moment, kus ma seda ei tahtnud enam teha. Olen omadega nii läbi, et ihuliikmed värisevad. Tahtsin järsku inimeste sekka... Võtsin seljakoti, mida ma õnneks polnud lahti pakkinud ja seadsin enda sammud tagasi varem nähtud talu poole.
     Tsitaat matkapäevikust: …Talu õuel nägin ühte vanamemme ning küsisin temalt kraadiklaasi kasutada. Olen vist üsna lõpnud väljanägemisega, nii et seda on endale isegi häbi tunnistada… Kraadisin ennast ning sellel ajal ajasin vanamemmega juttu. Selgus, et ta elab talvel Tallinnas. Tema arvates on väjendid "mägi" ja "järv" selle saare maastiku hindamiseks saareelanike liialdused. Sest mäe asemel olevat vaid laugjalt tõusev küngas, aga järve asemel olevat vaid madalaveeline kinnikasvav koht. Kraadimise tulemused on head: elavhõbedasammas jäi pidama 36,9° C peal. Nii et palavikku õnneks pole. Vanamemm pakkus mulle ööbimiskohta enda "hotellis". Võtsin tema pakkumise rõõmuga vastu. "Hotelliks" on vana maja eeskoda, mis oli kenasti korda tehtud. Siin on voodi, laud, kapp jms.
   Korralikult rääkida ma enam ei saa - hääl hakkab vist ära minema.
   Öösel ei saanud ma millegipärast üldse und: süda peksles armutult ja vahest lõid valud. Põhjus: kohvi + pingutus? Väheke siiski magasin.

29. juuli 1991

  Kell 6.50 olin juba üleval. Otsustasin, et lähen otse Svibysse ja sealt edasi praamile. Kuigi olin vahepeal mõelnud, et võiks ühe päeva veel matka pikendada ja Rumpo ninal ära käia. Kuid tervis oli halb ning nii otsustasin saarelt lahkuda. Hosbyst sadamasse oli vanamemme sõnade järgi 8 km. Lahkudes üritasin vanamemmele ka öömaja eest raha pakkuda, kuid ta ei võtnud seda vastu. Kell pool kümme olin sadamas.
   Tsitaat matkapäevikust: …Praam läheb alles kell 14. Nii kaua kavatsen magada, lehte lugeda ja natuke süüa.
Haapsallu jõudes lähen kõigepealt sööma…

Matkal läbitud teekond

Õpetussõnad jalgsi-üksikmatkaks

1) Kõigepealt soovitan ma sul loobuda üksikmatkast väheasustatud paikadesse, sest õnnetus situatsioonis ei saa sa loota teiste abile. Samuti ei saa sa jagada teistega enda muljeid jne.
   Üksikmatk on üks väga raske asi. Õnneks on tänapäeval olemas üks fantastiline riistapuu: mobiiltelefon, mis tunnet drastiliselt vähendab. Samuti saad sa vajaduse korral mobiiltelefoniga abi kutsuda, nõu pidada jms.
2) Võta üksikmatkale kindlasti kaasa mobiiltelefon. Enne matkale minekut uuri telefoni levi kohta matkarajoonis. Aku säästmiseks hoia telefoni väljalülitatuna. Võid sisse viia kindlad n.ö sideseansiajad.
3) Jalgsimatkaks valmistudes jälgi, et seljakoti kaal saaks võimalikult minimaalne. Jäta maha kõik, mis ei ole esmavajalik. Jälgi asjade kaalu ja nende vajalikkuse suhet.
4) Jalgsimatka jalanõud olgu kindlasti eelnevalt sisse kantud. Mitte kunagi ära mine matkale uute jalatsitega. Eelista naturaalsest nahast paksupõhjalisi matkasaapaid.
5) Võta kaasa kraadiklaas, palavikualandajaid, plaastreid ja antiseptikut.
6) Võta matkale kaasa piisavalt raha ja pea meeles, et raha eest saab selles maailmas peaaegu kõike… Ka seda, mille sa koju maha jätsid, et seljakott saaks kergem.
7) Üksikmatkale minnes lülita enda mõistus välja: ära filosofeeri, ära mõtle eksistentsuaalsete küsimuste üle vms. Jälgi enda mõtteid ja mõtle ainult positiivseid mõtteid. Üksikolek on niigi raske kogemus – ära tee seda mõtlemisega raskemaks.


:: lehe algusesse

Vormsi motiive

Külli Kivi

SÜGIS

Lõputu pimedus. Pori. Kõle tuul ja jäine vihm. Kisendavad rändlinnud ja rändavad hinged. Lehetud puud. See on sügis, kurb ja masendav aeg. Öeldakse isegi, et sügisel surevad need, kes enam talve üle elada ei jaksa…
   Tegelikult ma nii mornilt alustada ei tahtnud, sest tegelikult on sügis hoopis mitmepalgelisem, omamoodi isegi nauditav, kui vaid need õiged tahud ja nüansid avastada.

1. pilt: September

Kirgas sügishommik, ilm on soe ja päikseline ning kogu loodus on veel pea täiesti roheline. Tõsi, juba pisukeste kulukõrte kollasega viirutet ning mõne külma tuulehooga hoiatet, ent siiski…
   Metsas, pehmes samblas, otse Hullost Kersletti viiva tee ääres, on aga seene­paradiis – suuremaid ja vähemaid, valgeid, kollaseid ja pruune, hästi silmapaistvaid ning päris peitupugenuid. Ning sealt veel paar sammu edasi – nii kaugele kui silm ulatub – aina punav pohlameri, vaevu vaid kummarduma ja noppima.
   Metsas on soe ja turvaline. Kui linnud ka veel laulaks, võiks arvata, et on veel peaaegu suvi. Ehkki õigupoolest ju ongi suvi, vananaistesuvi. Kirju, päikesekollane ja pohlapunane kesk Kersletti kohisevat ürgmetsa.

2. pilt: Oktoober

Udune pärastlõuna, tibab vaevuaimatavat seenevihma ning kusagilt tulvab sõõrmeisse meeliköitvat märja roo hõngu. Ootamatult keerdub seni avarate väljade vahel loogelnud tee paremale ning leian end ühtäkki taas rahulikult kohavate põlispuude alt. Väike matkarada, mis viib Förbyst otse Saxby, on saarel üldiselt vähem teada ja käia, kui nii mõnedki muud, ning seetõttu on seda keset lehekirjut sügist ka erakordselt tore oma lõbuks avastada.
   Veel võib kõrges rohus märgata üksikuid vapraid suvemeenutajaid – helelillaks tõmbunud hapraid kellukaid ning harvaks jäänud õielehtedega karikakraid. Ent võimsa vana kuuse alumistele laiadele okstele pudeneb tund-tunnilt aina rohkem kasekulda ja see tähendab vaid üht – tuleb valmistuda pimeduse ja külma võidukäiguks. Tee ääres uhkeldavais enam kui meetrikõrgustes sipelgapesades varjulise ürgmetsa rüpes on elu igatahes juba üsna soiku jäänud. Ju nad aimavad…

3. pilt: November

Lõõtsutav põhjatuul Hullo männilatvades ja esimesel novembril maha sadanud esimene lumi. Huvitav, kas veel möödunud pühapäeval Hullo lahes nähtud luiged ongi nüüdseks ära lennanud, kui uskuda vanarahvatarkust – luiged läinud, lumi taga?
   Ilm on juba jäiselt külm, ei tea õieti, mida panna selga või jalga ja valgustki jääb aina vähemaks. Nüüd on tõesti suur ja sügav sügis, nüüd ei jää üle muud kui piiluda aknast, kuidas vanaks jäänud puud tormituultele alla annavad ning raske raksatuse saatel värskele lumekorrale prantsatavad. Nüüd on aeg kütta ahi kuumaks, süüdata aknal küünlad, sest hingede kuul on oodata külalisi teisest ilmast, kes just pilkases pimeduses leiavad tee tagasi omaste juurde.


ON SEE NÜÜD TALV VÕI MISASI…

On nii rõske ja vihmaudune talv, et pigistab viimse energiatilga meist välja. Lund pole veel peaaegu olnudki, lund ei mäletagi peaaegu enam. Vaid õrn kaugete helveste hõng heljub veel sõõrmeis.
   Jaanuaris on ilm eriti rajune – valjude iilingute vahele viskub jäiseid vihma- ning lörtsisagaraid. "Ei tea, on see nüüd talv või misasi?" küsivad inimesed teineteiselt nõutult. Ei tea ega teagi – on nagu veel sügisene, ehkki kalendri järgi peaks ammugi valitsema südatalv akende veerde ulatuvate hangede ja paukuva pakasega. Aeg-ajalt kuulduvad harvad lindude silksatused raagus okste vahelt toovad meelde kevadeaimusi. Tjah, on see nüüd talv või misasi…
   Iilingud on pekslevad, ägedad, sinna-tänna heitlevad ning kihutavad eneste ees lörtsihelbeid, mis pagevad neil eest otsekui hirmunud valgete kitsede kari. Nad jooksevad püüdlikult, ahastavais silmis tiivutu lootus jõuda valgust kumava aknani. Ent vaid viiv enne eesmärgini jõudmist vahetab iiling taas suunda ning kogu helbepahmak paisatakse vaateväljalt minema.
   Inimesed on nii väsinud kesk seda nimetamatust. Valgust ei ole, päike näitab end nii haruharva ja madalalt, et sellest üürikesest vilksatusest keegi piiskagi energiat haarata ei suuda. Inimesed on rahutud, rahulolematud ja otsivad paaniliselt teineteise lähedust.
   Mulle meeldib ikka mõelda, et Vormsi on üks iidvana maakoht, kus inimesed õhtuti veel ahju äärde vanu lugusid heietama kogunevad. Et siin saarel on vanad puusuitsu­hõngused suurte leivaahjudega tared, kus ei ole telekat ega arvutit ega… Ehkki tean, et enamasti see nii ei ole…
   Oleks meil ometi nüüd, neil lõputuina näivatel pimedatel jaanuariõhtutel, aega leida üles teise inimese silmad ja käed ja hing, aega leida eneses üles unele suikunud kuulaja ning mõistja. Aega lasta ka teine inimene endale natuke ligi, et mitte ses rõskuses üksi külmetada.
   On see nüüd talv või misasi…


VEEBRUARIMETSADES

Seda lugu võiks alustada In Boili sõnadega: "Sellel talvel ei tulnudki lund, kuigi astroloog ennustas sadu…".
   Jah, tõepoolest – on olnud erakordselt soe, pehme ja lumevaene talv. Nüüd on juba veebruari keskpaik ja vaevalt need külm ja pakane enam tulla jõuavad. Ja ongi ehk parem, nagunii ilmutavad mets ja maa juba esimesi kevademärke ning kui nüüd veel tõsiseks talveks peaks minema, satub vaene loodus veelgi enam segadusse kui ta juba niigi on.
   Veebruarikuine mets pole enam sugugi nii vaikne ja tardunud nagu ta oli veel detsembris-jaanuaris. Nüüd on ta täis isesugust tummist ja magusat hõngu, mis imelikul kombel kananaha ihule toob ning südame ärevalt põksuma paneb. Ometi on võimatu määratleda, kust see lõhn tuleb või millest – metsast või maapinnalt või veel kusagilt mujalt.
   Kogu metsaalune on halli-rohelise-pruunikirju, vaid teeradadel leidub siin-seal pisut paari päeva tagust lörtsiräbu. Tihkest valkjast udust tilkuvate sihvakate mändide all kõndides märkan ühtäkki kellegi tohutuid ümmargusi sõrajälgi. Kes see muu kui põder, järeldan jälgi pisut lähemalt uurides.
   Edasi matakates adun ootamatult, et olen poolkogemata selle võimsa looma radu järginud pea terve oma rännaku, sest hoolimata pea olematust lumest on aeg-ajalt tema jälgi näha ka pehmel maapinnal. Kuidagi uhke, ent samas ka pisut kõhe tunne on…
   Metsloomade söödapaigast möödudes avan vaikselt selle ukse, et mullusuvise heina hõngu sõõrmeisse tõmmata. Ning siis juba tagasiteele.
   Olen juba poolel teel kodu poole kui äkki hakkab kusagilt kõrgelt puulatvadest kuulduma üks imepeenike lauluviis. Seisatan ja kuulatan – kas tõesti pöialpoiss? Jah tõesti, tema see on, läbi vanade puude ägiseva kriiksumise ja tasase tuulemüha männilatvades kostab seda valsilaadset ja kõrget tsiitsitavat trillerdust üha uuesti ja uuesti.
   Hiljem leian oma arvamise kohta kinnitust ka tarkadest raamatutest, mis ütlevad, et see kuningliku kollase krooniga linnukübe hakkab meie metsades laulu lööma tõepoolest juba veebruaris.


KOLMAS KEVADINE…

Kevade ootus on nii suur ja kõikehõlmav, et näen seda juba uneski. Lõhnavat, mühinal kasvavat rohtu üksikute lumeräbalate vahel, elumahlu ergavaid lehtinud puid, kastanite suuri heleroosasid tõrvikuid… Alles 14. märts, mõtlen endamisi imestunult ning ärkan…

Olen alati kevadeid enim oodanud, eriti aga Vormsi omi. Seni olen neid küll vaid kahte näinud, aga see-eest on elamused olnud võrratud.
   Sookurgede valjud trompetihääled ning ennastunustav tants niiskel, udu auraval lennuväljal, julged, uhked ja uudishimulikud metskitsed kesk aprillipäeva otse raamatukogu akende all ringi silkamas, pöialpoisi vaevaltaimatav juuspeen lauluvile Rälby lähedases tihedas kuusikus paksus pehmes samblas kükitades ning hiline leevike Hullo poe ees maas mingi toidupalukese kallal häirimatult ning sugugi mitte inimpelglikult nakitsemas. Need on vaid kõige eredamad hetked minu senisest kahest saarekevadest.
   "Elan nagu muinasjutulises piiramata looduspargis," kuulutan vaimustunult ümberkaudsetele mitte-vormsilastele. Ja pisukeses rahuldustundes panen tähele, et kõik, kes olid mulle varem arusaamatuses otsa vahtinud: "Misasja? Vormsile? Sinna igavale, poolmetsistunud vaiksele saarele?!" on nüüd mulle veidike kadedad.
   Ja-jah, eks mandriinimene võib isekesis selle üle paljutähendavalt muiata küll, aga mina tean, et juba ainuüksi Vormsi ainulaadsete kevadete ootuses tasub siin saarel elada.
   Õue all trummeldavad rähnid, nii et männikoore laaste lendleb jahedas tuules, hommikul otse voodipeatsisse eretav latvadetagune päike ning elurõõmus tihaselaul on mu esmased äratajad ja… See lõhn. See tunne!
SEE TUNNE!!


KOHTUMINE

On soe, pisut jaheda tuulega kevadpäev keset ärkavat-tärkavat metsa. Teen oma argitoimetusi, kui tardun äkki paigale, kuulatama. Kusagil õige siinsamas hakkab trummeldama rähn. Mõtlen, kas tõesti siin, keset Hullo küla, sõidutee ääres, ning kaalutlen, kas jätkata oma teed või jääda teda kuulama? Astun kõhklevalt veel sammukese, ent peatun siis otsustavalt ja pöördun joonelt männinoorendiku vahele.

Liigun agara trummilööja poole võimalikult aeglaselt ning hääletult, tahtmata ühelt poolt teda häirida ning lootes teisalt salamisi teda ka kusagil tüvel toimetamas silmata. Nii ma lähen, paar ettevaatlikku sammu, väike kuulatamispaus, ning suundun siis taas edasi. Otse siinsamas, vaevalt paarikümne meetri kaugusel vuravad mööda autod, pisut eemal toksib keegi midagi ehitada, aga näib, et too julge metsalind ei lase end kellestki ega millestki häirida. Jõuan väikesele välule, kus trummeldamine eriti hästi kostub. Ning tõesti-tõesti…
   …Seal ta tegutseb, näiliselt pisut töntsakas kirjurähn, kes puukoore tasasel krabinal vilkalt mööda jämedat männitüve üles-alla jookseb, otsides paremaid trummeldamiskohti. Kuulan teda võlutult ning mulle näib, nagu ei otsikski ta niivõrd koore alla pugenud putukaid-mutukaid, kuivõrd kuulataks ka ise iga trummelduse järel, kuidas soolo seekord kõlas.
   Seisan soojas päikesepaistes, raatsimata end peaaegu liigutadagi. Ma ei tea, kas on möödunud sekundeid või minuteid, aga lummus kestab. Töökas lind kaob vahetevahel teisele poole tüve, peab väikese ootusäreva pausi, ent jätkab siis taas häirimatult oma tegevust. Viimaks kipun pikast samas asendis seismisest ometi väsima ning kui ennast liigutan, katkeb järsku ka trummeldamine. Näen veel, kuidas üks tume lind tiibade vurinal tüvelt lendu tõuseb ja madalalt puude vahele kaob. Ilmselt reetis see ainus pisike liigutus mind puude vilus seismas.
   Jätkan oma teed, omaette naeratades. Oli tore kevadine kohtumine, mis kogu päevale uue, rõõmsama ilme andis.


AUGUST

August on kummaline kuu. Ühelt poolt kestab veel suvi, sest nii päike kui merevesi on alles soojad ja kutsuvad… Ent teisalt poetavad kased juba kollaseid lehti, lilled kulukrähmuliseks muutunud rohus närbuvad aina enam ning valjudesse tuuleiilidesse sugeneb aeg-ajalt ootamatult külmi iilinguid.
   Varsti ongi sügis, lipsab tahtmatult läbi pea. Ööd on juba pimedad, õhus pole enam seda õiget suvemuretust, kirge ega särtsu. Läbi on saanud magus maasika-, muuluka- ja vaarikaaeg, nüüd on aeg anda teed väärikale ja küpsele hilissuvele. Tema annid – pohlad, pihlakad ja seened – meenutavad tõepoolest juba pigem hallaseid sügishommikuid kui linnulaulust rõkkavat juunihommikut.

  Kõnnin vaiksel vihmajärgsel pealelõunal putku pannud krantsi otsides ringi ning märkan Borrby teeäärses metsas tohutut sirmikut, suurimat, mida eales kusagil kohanud olen. See näeb välja nagu ümmargune laste mängulauake, mis kuidagi mändide alla kulurohtu ära eksinud. Kogu ümbrus kirendab mustjaspunaselt mustika- ning pohlavartest, mis tihedalt teineteise kõrval või suisa teineteisega läbipõimunult oma valminud vilju korjajaile pakkuda püüavad. Veel paar sammu ning kohtan kavalaid kollaseid kukeseeni, mis end iga hinna eest, vastupidiselt ülejäänutele, pehme samblavaiba sisse üritavad peita. Ja selle kõige üle vilkumas tuhmkollane päiksevirvendus kohisevate puude kohalt. Taaskord on põhjust kahetseda, et fotoaparaati ühes pole.
   Ei kuskil enam seda toda suurt suvemeeleolu, nendin poolnukralt. Või kui, siis vast ehk endiselt üsna kõrgelt käivas päikeses. Et teda ikka kauemaks veel siia jätkuks.


:: lehe algusesse

Uduvares

Kail Kaiss

 Vormsi loodeosas asub pikalt merre ulatuv maanina, Austurgrunne, kargelt ilus üksildane koht, kus on hea merd pildistamas või niisama mõtteid mõlgutamas käia. Algul lookleb tee kenade kadakate vahel, siis jäävad need üha harvemaks ja väetimaks ning lõpuks ongi järel ainult adrusegune liiv ja kivid, kuni needki viimaks vette kaovad. Kokku tubli poolteist kilomeetrit – kui just veetase väga madal ei juhtu olema, sest siis nihkub neeme tipp nii kaugele, et poolel teel kipub kõhedusemaiguline koduigatsus sammu töntsiks tegema.

Kord juhtusin «Grunnele» ühel päikeselisel aprillikuu päeval. Õhk oli kevadiselt soe, merelt tuli õrna tuulehingust ja lahevees askeldas rohkesti merelinde – olin võtnud kaasa uue objektiivi ja paremaid olusid selle katsetamiseks ei teadnuks tahtagi.
   Vett oli meres erakordselt vähe ja kõik kivid, mis muidu on kurguni vee all, paistsid muljet avaldavalt lahmakana. Sättisin end ühe kivimüraka varju ning jäin tundideks etendama algajat linnufotograafi, kes arvab, et pikk valge objektiiv mõjub lindudele magnetina ja meelitab neid sisse võtma igat värki fotogeenilisi poose. Tjah.

Kui ma tühjast vaevast väsinuna taas avamere poole vaatasin, nägin loodes iseäralikku, silmapiiri ähmastavat tuhmi halli laiku, mis näis vähehaaval suurenevat. Et paremini näha, ronisin rahnule ning jäin seal kükitades mõistatama, millega on tegemist. Vastust ei tulnud kaua oodata – ei läinud veerandit tundigi, kui hall sein neelas endasse neeme tipu ja liikus ähvardava otsustavusega minu poole. Udu!
   Ja siis oligi ta kohal: kogu ilm mattus korrapealt halli niiskesse ollusse, päike kustus, merelinnud vakatasid. Muutus toimus nii kiiresti, et tundus uskumatuna – alles oli olnud hele päev, nüüd aga viibisin keset mingit ebamäärast hämarat uduuniversumit.
   Istusin kivil edasi ja vaatasin iseäralikke uduniite justkui aegluubis endast mööda hõljumas. Kui ma poleks teadnud, kuspool on meri ja kuspool maa, oleks olnud võimatu seda öelda, nähtavus oli null ja vaikus täielik, ei laineloksu, ei linnuhääli.

Äkki kostis selles pilgule läbitungimatus hallis vaikuses – mere poolt, ma istusin endiselt näoga olematu silmapiiri suunas – kolm ehmatavalt valju… kraaksatust. Kahe kenasti väljapeetud vahega. Kraaks… kraaks… kraaks… (Muide, just tol aastal läks Vormsi vareste seas moodi kraaksuda paaritu arv kordi.)
     Ilmselt oleksin ma olnud vähem üllatunud, kui selja tagant maa poolt oleks kostnud näiteks aurikuvile. Vares… nii kaugel rannast… ja sellises udus! Kobisin oma kivilt alla ja püüdsin leida vaga udulindu läbi statiivil seisva uue objektiivi. Aga eks sa otsi… varest udus. Lõpuks aimasin ühe suure kivi kontuuril tumedamat täppi ja tegin huupi teravustades paar klõpsu. Uduvaresest.

Udu hajus niisama äkki, kui see oli saabunud, ja korraga oli ilm endine, päike siras ja ainult maa pool paistis veel kiirelt põgenevaid uduriismeid. Kuid etendus jätkus. Vähem kui poole tunni pärast toimus teine vaatus – taas kõike endasse mattev udu, kuid seekord päikeseline, helge.
Ja ilma vareseta.


:: lehe algusesse